Ivan Petrovitš Zarudnõi (Zarudnev) oli vene kunstnik, arhitekt ja skulptor, üks uue suuna rajajatest XVIII sajandi vene kunstis.
Tema täpne sünniaeg pole teada. Teada on ainult, et ta sündis XVII sajandi teisel poolel ja suri 1727. aastal. Kunstiajaloolane Jevgeni Kaljundi on Zarudnõi sünniaastaks pakkunud 1673. või 1674. aastat.
Zarudnõi oli ilmselt pärit aristokraatlikust perekonnast ning arvatavalt saabus Moskvasse koos paljude teiste kunstnike, käsitööliste ja vaimulikega tänase Ukraina territooriumilt. Esimest korda mainitakse teda Malorossia (Ukraina) allikates 1690. aastal kui hetman Ivan Mazepa saadikut.
Ivan Zarudnõi haridusteest ja varajastest töödest pole andmeid säilinud. Oletatavasti oli ta saanud läänemaise koolituse. Kindlasti oli ta tuttav vähemalt Madalmaade eluga, sest on teada, et ta on käinud Amsterdamis – ta tõi sealt Peeter Esimesele gloobuse ja vastutas edaspidi selle gloobuse järelevalve eest. Zarudnõi elas ja lõi oma teosed kogu Venemaa jaoks oluliste sündmuste taustal, kui Peeter I alustas riigis radikaalsete ümberkorraldustega.
Zarudnõi loomingule on iseloomulik XVII sajandi vene arhitektuuri elementide ümbertöötamine euroopa baroki traditsioonides. Aastast 1701 oli Zarudnõi teenistuses Moskvas, kus töötas nii arhitekti ja kunstniku, kui ka skulptori ja puunikerdajana. Tal oli suur töökoda. Ta suutis saavutada tähtsa positsiooni tsaari ja patriarhi õukondades ja 1707. aastal määrati ta kogu Venemaa kirikliku maali superintendandiks: tema peaülesannete hulka kuulus kontroll ikoonide õige valmistamise käigu üle.
Ivan Zarudnõi loodud silmapaistvaim ja kõige paremini dokumenteeritud ehitis on kuulus peaingel Gabrielile pühendatud kirik, mida rahvas nimetas „Menšikovi torniks”. See kirik on ehitatud aastatel 1704–1707 suurvürst Aleksandr Menšikovi palee territooriumile Moskvas.
Ivan Zarudnõi puunikerduskunsti meisterlikkuse näideteks on kaks ikonostaasi, mis on säilinud meie ajani. XVII sajandi lõpuks langes mõnevõrra sümboolse tähendusega ikonograafia osakaal ikonostaaside üldkompositsioonis, seevastu tõusis kullatud ning hõbetatud pindade ning arhitektuursete detailide arv.
Zarudnõi loodud ikonostaasid on Tallinna Issanda Muutmise Peakirikus ja 1727. aastal lõpetatud Peterburi Peeter-Pauli Kindluse Peakirikus. Kuna viimane oli pikka aega ainus teadaolevalt säilinud Zarudnõi ikonostaas, mängis see oma rolli ka Tallinna Issanda Muutmise Peakiriku ikonostaasi atribueerimisel. Igor Grabar võrdles Peterburis asuvat ikonostaasi Tallinna omaga ja julges esimesena kindlalt väita, et need on ühe ja sama autori tööd. Peterburi Peeter-Pauli Kindluse Peakiriku ikonostaas (1722–1727) on teostatud triumfikaare kujuliselt, sest sellest pidi saama järjekordne Vene Impeeriumi võidu sümbol Põhjasõjas, nagu seda oli ka varasem Tallinna Issanda Muutmise Peakiriku jaoks valmistatud ikonostaas.
1717. aastal lõi ta ikonostaasi suurvürst Menšikovi lossikirikule Kroonlinnas. Seejärel töötas ta Tallinna ikonostaasi kallal, mille lõpetas 1719. aastal ja teatas sellest Menšikovile. Ikonostaasi loomise protsess käis paralleelselt Kadrioru lossi ehitamisega, mis lõppes 1723. aastal. Ivan Zarudnõi ikonostaasid paistsid silma oma novaatorliku teostusviisiga nagu tema ehitatud hoonedki. Esimesena Venemaal kasutas Zarudnõi ikonostaaside dekooris lääne barokist ülevõetud ümarskulptuuri. Tema teosed olid moodsad, lopsakad ja meeldisid tema kaasaegsetele.
Kuigi ajalugu on säilitanud Zarudnõi loomingust vaid Menšikovi torni ja kaks ikonostaasi, on tema roll vene arhitektuuris märkimisväärne ja tema panus XVIII sajandi kultuuripärandisse unustamatu.