XVII sajandi lõpus kogub Venemaal populaarsust nn Narõškini stiil, mida kutsutakse üldisemalt ka slaavi, Moskva või Narõškini barokiks. Lühikese aja jooksul ehitati Vene impeeriumis väga palju kirikuid just selles arhitektuurilises stiilis. Uus sakraalne arhitektuur kutsus esile muutusi ikonostaaside kujundamises. Zarudnõi ikonostaasile sarnaseid, paljutasemelisi ažuursete nikerdustega ikonostaase kutsuti Venemaal „flaami” ikonostaasideks.

Need olid eriti levinud XVII sajandi viimastest aastakümnetest XVIII sajandi esimese veerandini ning paistsid silma oma uhkete kullatud puunikerduste poolest. Meieni säilinud „flaami ikonostaasi” näideteks võib tuua ikonostaase Moskva Novodevitšje kloostri Smolenski Jumalaema Peakirikus ja Kostroma Ipatjevi kloostri Püha Kolmainu Peakirikus. „Flaami” stiilis ikonostaase valmistasid tellimise peale enamasti ukraina ja valgevene juurtega meistrid.

Kõnealune ikonostaas on kogu Venemaa kirikukunstis erakordne nähtus eelkõige oma kompositsiooni poolest. Kahelööviline kirikuruum ei võimaldanud ikonostaasi Kuninglike Uste paigutamist keskteljele ja tingis erilise ikonostaasi loomise, mis ei vasta vanavene kirikukunsti traditsioonidele – õigeusu kirikud on tavaliselt oma ülesehituselt kas ühelöövilised või paaritu arvu löövidega. Olemasolev kirikuruum tingis ka kahe paari Kuninglike Uste seadmise kummassegi löövi. Ikonostaasi kaks poolt on omavahel oskuslikult ühendatud kerge proportsionaalse kantsliga, mis on kaunistatud baldahhiini ja mitme ümarplastilise skulptuuriga. Tegemist on teadaolevalt ainsa kantsliga Eesti õigeusukirikutes. Samuti on ikonostaas kullatud nikerdustega väga rikkalikult dekoreeritud: ornamendi seast leiab hulganisti kristluse ja Vene Impeeriumi võimsuse sümboleid.